Kiirabi.

Ma polnud siiamaani kordagi nurisenud kiirabi töö kohta.Aga see mis üleeile öösel juhtus oli päris jama värk.
Nimelt sai L. suvalise külakoera käest pureda.Ikka päris tõsiselt.Mõlemad käed tilkusid verest, mõni haav oli päris sügav.Tal hakkas kohe paha, külmavärinad.Helistasin kiirabisse.Tulid kolmveerand tunni pärast kohale.Selle aja jooksul ma muidugi hoidsin haavu kinni.L. läks siis minu abiga kiirabi autosse ja ta haavu hakati puhastama.Autos olid kaks naist ja üks mees (autojuht).Üks naistest hakkas siis mölisema, et selle jaoks ei ole vaja kiirabi kutsuda.  Minu terav keel pääses valla ja ma küsisin, et kas ma olen sündinud kuldlusikas suus, et tean millal võib kutsuda ja millal mitte.Et kui olen juba surnud, kas siis see on kiirabi kutse.  Olgu õeldud, et see naine oli tõesti ülbe ja naeris iga asja peale. Siis ta ütles, et sellise traumaga minnakse ise EMO-sse.
Kuidas läheb maakas linna EMO-sse mille vahemaa on näiteks 50 km ja tal puudub transport ? Kas maakas peab oma valude käes piinlema või veel parem, ära surema !?

Siuke tunne nagu ma oleks kutsunud kiirabi nalja pärast.Et oleks pidanud inimese selga võtma ja hakanud aga linna poole minema.